Jõulud ja ostumöll – kuidas säästa raha pühade ajal?

Jõulutule sütele ja tuhale on omistatud erilist toimet. Niisugune tuletegemise komme on eestlastele võõras, see-eest kehtib nõue, et majas peab põlema küünla-, lambi- või pirrutuli.

Jõulud ja ostumöll -

. Tulevalguse vajadust on põhjendatud vähem kui ristitõmbamise vajadust. Otseselt põlluhooldusse puutus vähe taige. Rahvapärases kasutuses kannavad jõulude nimetust nii Kristuse sündi märkivad jõulupühad kui kogu kesktalvepühade tsükkel. Üks või kolm risti tehti söe, kriidi, savi, lubja või tõrvaga, mõnel pool tõmmati jõuluööl must ja nääriööl valge rist. Seistes samas asendis, ent silmadega „kingsepa“ poole, võtab teine mängija kepi teisest otsast kinni ning püüab seda kõrvale juhtida.

Samad põhjendused pole võõrad germaani rahvaste uskumustes. Pärimusteadete enamus märgib töökeeldu kogu jõuluajaks. Seejuures ütelnud pereisa: „Anname jõuludele ka õlut juua.““ Viimase lõikuse aegu põllult õsutud esimese vihu, nn. Samasugused keelud kehtivad teistelgi olulisematel talvetähtpäevadel. Tubase töö vahendid, eriti vokid olid peidetud või kinni kaetud. Kagu-Eestis on õlgede lakkeviskamise komme võõras. Pärimusteadetest ilmneb, et jõuluõlgedeks on nimetatud ka heinu või põhku. Juulapäev võib olla tuletis soome sõnast. Jõuluõlgedele või tuppa toodud viljavihule õlle pritsimist tuleb võtta kui ohvritoimingut. Himmeli levikupiir ühtib vana viljakasvatusala piiriga ja tal näikse olnud viljakusmaagiline tähendus. dekoratiivsest looduslikust materjalist krässide kohta on teateid rohkem Lõ-E kui Põ-E ning neid on valmistatud muudeks pidulikeks puhkudeks ehk enamgi kui jõuludeks. Samas leidub üksikasjalik ülevaade jõulukrooni valmistamise võtetest läbi aegade. Arvatavasti kontakti vältimiseks kurjade jõududega kängitseti jõuluööks jalad ja püüti kogu öö ärkvel olla. Toivo Vuorela on Eisenile tuginedes oletanud, et kuna Põhja-Eestis tuuakse tuppa õlgi ning Kesk-Eestis heinu, võib heinte eelistamine eestlastel olla läti- või slaavimõjuline. Tokarev nimetab seda Euroopa rahvaste kultuuris kaugeks möödanikuks. Kombe hääbumisel on õlgi sisse toodud vaid päevaks-paariks ning siis nad jälle välja viidud. Väljaspool kodu ei tohtinud pühadeks põllutööriistu jätta, et kurjad jõud neid kahjustada ei saaks. Kuna leiunurga tooted on laohinnaga, siis transpordi eest tasub tellija/ostja, kui juhuslikult müügiesindaja ise ära ei too või Te ise järgi ei tule. sajandi esimestel kümnenditel, andes aset muudele jõulusümbolitele.  Sakslastel on seda kommet peetud skandinaaviamõjuliseks. Pärast pühi tuli alustada linaketruse ning kangakudumisega. Kodukorrastusega tuli lõpule jõuda jõululaupäeva hommikupoolel. sõnast – sellenimelisele mäele uskusid sakslased nõidu nõiasabatile kogunevat; eesti versioonis kogunesid nõiad Sõrve säärele. jaanuari seos nääri-nimetusega tuhmus. Sa tuleneb siit nimetus jõulu- ja vana-aasta öö kohta. Magamise keelu kohta on põhjendusi vähem. Kasutada olevatest seni talletatud teadetest ilmneb, et selleteemalise sigivus- ja tõrjemaagia poolest on kogu jõuluaja, sealhulgas jõululaupäeva ja jõulupühade, vana- ja uusaasta ning kolmekuningapäeva pärimus üsnagi ühenäolised. Kurjade jõudude tõrje on eestlaste kalendrikombestikus pigem passiivne ärahoidmine kui aktiivne rünnak. Kõik tellimused/küsimused toodete kohta palun saata e-mailile: [email protected] PS! Leiunurk on orgaaniline lisand, mis tähendab, et kui midagi maha müüme - võtame maha ning vastavalt jõudlusele lisame tooteid juurde. sajandi algul ning kirikutesse toodi õlgi keskajal. Vadjalased tõid õlgi tuppa samuti pulmade, lihavõtete ja üldse suuremate pidustuste aegu. Õlgede asemel võisid olla aga ka kaislad või kuuseoksatükikesed. Kirjeldustest selgub, et löödi vastastikku istmikule, selja peale või „kuhu juhtub“. Pesu või mis tahes rõivaesemeid välja jätta siiski ei tohtinud. Mitmetest kirjeldustest selgub, et löödi üsna kõvasti, kuni vastane alla andis. Eraldi on nimetatud ketrust, vähem kerimist, punumist, varrastel kudumist, nõelumist, õmblemist. See nõue on olnud nii iseenesestmõistetav, et eraldi on märgitud vaid ühte igapäevast tööd – põrandapühkimist ja prahi väljaviimist. Arutlustes Põhjalahe ümbruse rahvaste vana jõulumängu sõnalisest osast ei selgu õlenuudiga üksteise peksmise kombe funktsioonid, pealegi tuleb seda ette muudeski jõulumängudes. Eesti materjali põhjal on Enäjärvi-Haavio oletanud õnne- ja viljakusetaotlust. Germaanlastelt laenatud -sõnatüvega nimetus märgib algselt uut aastat ning kehtib ühtlasi ka talviste pühade kogu tsükli kohta. Samasugune tõrjemaagia kuulub ka muudele tähtpäevadele ning tõuseb karja kevadise väljalaskmise, ristipäeva ja eriti jaanipäeva kombestikus rohkemgi esile. Soomes on teinekord hoolt kantud, et õled oleksid maas selleks ajaks, kui saunalised saunast tulevad. Viljakusmaagilise otstarbega on ka õlgedest jm. – Loorits, Grundzüge I, lk. Kurrik märgib oma uurimuses, et jõulukroonid on Euroopas tuntud Põhja-Rootsist Karpaatideni ja Saksamaalt ning Taanist Baltikumi-äärse Venemaani. Truusmanni andmetel õlgi visatud inimsaatuse ennustamiseks: kelle õlekimbust midagi lakke pidama jäi, seda ootas järgmisel aastal surm.  Niisugune saagi ennustamine on rahvusvaheline, tuntud ka Rootsis, Soomes, Karjalas. Nagu pulmas, talgul ja muude ühesmagamiste puhul, tembutati magamajäänutega – õmmeldi rõivad kokku, padjad ja linad rõivaste külge, seoti magajate jalad nööri või õlgedest köidikuga kinni. Vuorela on tähelepanu juhtinud sellele, nagu oleks ülesoomeline jõuluõlgede toomise komme levinud arhiiviandmetel siiski vaid Soome ja Karjala lõunapoolses osas.  „Toodi, et niipea ei mustata põrandat.“ – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. Mõnel pool välditi loomade jootmist ning esimesena pidi lauta või kaevule minema meesterahvas. – Tokarev, Эротические обычаи, lk. Kuna jõuluajal kehtis töökeeld, toodi karjaheinad enne pühi niidult koju. Arvelduslaen, maksimaalne intressimäär. nõu toomine laua alla, nn. Põhjendused on ühesugused: kuri ei pääse ligi, vanakuri ei saa sisse, kuri vaim ei pääse majasse, ei saa õnne välja viia, jne. Gustav Ränk kirjutab: „Vanal ajal olnud kombeks „jõuludel õlut anda“, mis järgmiselt käinud: jõuluõhtul toonud pereisa suure vihu õlgi tuppa, mis siis jõuludeks nimetatud. Tõrjemaagilistest toimingutest on tuntumad raudesemete asetamine lauta või talli. Kasutatud on ka muid maagilisi märke, nagu viiskand, rõngasrist, või on tehtud jõuluööl rist ning vana-aastal sellele ring ümber. Kujutelm, et sängid vabastatakse jõuluööks hingede, inglite või Jeesuslapse tarvis, on tuttav samuti eesti rahvapärimuses. Lut kannab jõululaupäev koodsipäeva nimetust. Samuti kui mardid ning kadridki, andis õlgede tooja aja, mitme nädala pärast tulevad järgmised pühad. Kõige populaarsem meelelahutus õlgedel on passilöömine ja kingsepa silma pistmine. Vihk „jõulud“ enne kui ta põrandale laiali laotetud, pandud põrandale püsti ja valatud talle kannust õlut otsast sisse. Öeldi, et suvel koristamata jäetud viljapea nutab jõuluööl, tahtes ulualla. Ta, Võ on teateid, et valgus olgu hingede, surnute või vaimude jaoks, siis näevad need tulla. Ole julge ja tule külasta meie salongi, kus saad proovida, katsuda ja küsida. Tuua võidi vastavalt pühadeaja kulgemisele rukki-, odra- ja kaeraõlgi või siis jõuluks heinad, uueks aastaks õled, kolmekuningapäevaks põhk, mõne Lä-E teate järgi hernevarred. Analoogse tähendusega on suvistepühad ehk suvisted. Marko presenteerib Senco SmartBridge ja Camo terrassilahendust. Löömine järgneb alles pärast seda, kui läbi on mängitud reisiloa kontrollimise stseen. Seost kodu külastavate hingede vastuvõtuga vahendavad teated õlgedel magamisest, et hinged saaksid sellal kasutada sängi. Krässi tüüpi riputiste südamikuks sobivad naeris, kaal või kartul. Saunaskäimine – muistsete aegade puhastusriitus – on ülemaaline komme, nagu see on olnud ka suviste- ning jaanilaupäeval.

Seisukoht | Ongi jälle jõulud | Õhtuleht

. Siia kuuluvad tervitamine ning küsitlus reisi alg- ja lõpp-punkti, eesmärgi ja kaasas oleva pagasi kohta, kaasmängija annab otseseid või põiklevaid vastuseid. Kaugemates piirkondades, sealhulgas Karjalas jõulukroonil enam niisugust tähendust pole. Mõttele, et jõulukroon imiteerib kroonlühtrit, on tulnud nii E. Andrusepäini antaks jõulud, peetripäini peedaks jõulud, vastlapäini viidaks jõulud. Õlgi heitsid peremees või perenaine, ka teised pereliikmed. Neid on vastavalt nimetatud esimesteks, teisteks ja kolmandateks jõuludeks. Mida enam kõrsi parte või karedate laeplankude küljes oli, seda paremat viljasaaki arvati järgmise lõikusega tulevat. Valdavas enamuses kombekirjeldustest on märgitud õlgede, vähem heinte sissetoomist. Passilöömist võrdlev-ajalooliselt uurinud Elsa Enäjärvi-Haavio järgi on mäng nii Soome kui Eestisse levinud Rootsist.  Nimetusel on mitmeid seletusversioone:  Nachträge, vg. aastast on Senco Corporation`il ametlik esindus ka Eestis Mechelin Eesti OÜ näol. Muus tähenduses peale tõrjemaagilise on kõige sagedamini nimetatud vaimu või kuradit. Karjalas kinnitati enne ülesviskamist õlekimbu sisse puutikuke ning jälgiti, kas kimp jääb lakke pidama. Seega on jõulud ja näärid mõneti samatähenduslikud paralleelnimetused. Jõulud ja ostumöll – kuidas säästa raha pühade ajal. Jõuluõlgede elamusse toomise kombest Põhjala ning kogu Kesk-Euroopa rahvastel on kirjutanud M. Ka on välditud õlgedel lamamist, pead-jalad eri suunas, jm. Päss on rõhutanud selle Rootsis, Norras, Soomes ja Eestis tuntud jõulumängu usundilist tähendust: „On huvitav mütoloogilisest seisukohast õlgedest tehtud kingsepa kuju, mis kujutas muistsel ajal mingit vaimu. Russwurm, Eibofolke II, lk. Niisiis püüti kodu ning kõike kodus asuvat kurjade jõudude eest võimalikult kaitsta.  Sellekohaseid pikemaid käsitlusi on: Eisen, Meie jõulud; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. Õlekõrred korjati kimpu, seati tüvepooled ühepikkuseks ja visati, tüvepooled ees, et kõrred võiksid jääda reheparte külge või laepragudesse rippuma. Eesti teadetest niisugust järgnevust ei ilmne. Mõnikord nimetati viljaliike, üksikuid teateid on eraldi linakasvu, karja-, kalapüügi- või jahiõnne, samuti inimsaatuse ennustamise kohta. Ühtlasi tuli rutata põllutööriistade „liigutamisega“, et suvel kõikide töödega teistest ees olla. Eesti kombekirjeldustes rõhutatakse, et õlgede laest alla tõmbamine oli kirikust koju jõudnute rutuline ettevõtmine.  Sõnast – laulu ja tantsuga ära saatma. Jõulupühade taialisus tuleb hästi ilmsiks suhtumises veetoomisse. Sellest piirkonnast on teateid ka ristamisi asetatud õlekeermetest või -kõrtest. Rohkem läänesaartelt, vähem sisemaalt on andmeid õlgede tseremoniaalsest küsimus-vastusega tuppatoomisest. Tellimise/ostmise esimene ja tähtsaim reegel on “kes esimesena ostab/tellib, saab endale”. Halva kontakti vältimiseks toodi vesi varem valmis, visati soola kaevu või võeti ette muud tõrjemaagilist. Oluliselt on seda kujundanud maaviljelus ja karjakasvatus kui põhielatusalad. sajandil, üksikutes peredes tänapäevalgi. Hirm üleloomulike kurjade jõudude ees seguneb nõidusekartusega, sest jõulud on nõidumise eelisaeg. Näiteks Põ-E pidid takud jõuluks kedratud olema, kodus ei tohtinud olla pooleldi kootud kinnast. Mõnel pool on usutud, et kui õlgi sasida, ajab tuul põllul kõrred sassi.  Harva, Suomalaisten ajanlasku, lk. Nende peenekspudenemine märkis järgmiseks aastaks suurt terasaaki või vastupidi – rohkeid aganaid. Mõnedes Sa teadetes on otsesõnu öeldud, et vett kasutasid jõuluööl surnud, mujal seostub keeld kaevule minna ebamäärase ohutundega. Tähtis koht tõrjemaagias on tulel. Päss ning selle mängu vahendajaks eestlastele arvanud rannarootslasi.  Ebaselge on ka kingsepamängu taust. Kristuse sünnipäevale vihjavaid nimetusi pole kasutatud kuigivõrd. Eriti Lä asetati teibad või latid ristamisi ette väravatele, mida sulgeda ei andnud, aiaaukudele ning muudele läbipääsukohtadele. Viljakusmaagilise tähenduse omistamine jõulu ajal sissetoodavatele õlgedele oleks niisiis hilisem nähtus. Osa kombestikku kätkeb endas nii põllu- kui karjaõnne taotlust. Kruusbergile on see meenutanud sigitusakti ning ta oletab siin looduse sigitusjõu sümboolikat. Ka E. Ülemaaliselt tuntud tõrjemaagiline toiming on ristitõmbamine eelistatavalt kas jõululaupäeval, vana-aastal, kolmekuningapäeva või siis kõigi kolme püha eel.. Kui kingsepamängul ongi niisugune tähendus olnud, siis Eesti rahvaluulearhiivis leiduv pärimus sellele kinnitust ei anna. Kummargil ja harkisjalu, selg „kingsepa“ poole, püüab üks jalge vahelt läbi torgatud kepi abil õlenukku ümber lükata.  Enäjärvi-Haavio, Passin lyöminen, lk. Rist tõmmati enam varanduse ja hoiukohtade kui töövahendite kaitseks. sajandi esimestel kümnenditel

Märkused